Investeerimisfondid

Fondide ABC

Kuidas valida investeerimisfondi?

Esmase info fondi investeerimispoliitika kohta leiate fondi prospektist. Kindlasti tuleks sealt arvesse võtta infot fondi tüüpinvestori tuluootuste ja riskide kirjelduse kohta.

Prospektis olev info on siiski üsna üldsõnaline ning annab fondijuhile suhteliselt vabad käed investeerimispõhimõtteid vajaduse korral muuta. Näiteks investeerib Swedbank Ida-Euroopa Aktsiafond peamiselt väikeettevõtetesse, kuid prospekti järgi ei ole fondil keelatud investeerida ka ainult suurettevõtete aktsiatesse. Samas muudaks see märkimisväärselt fondi riskiastet ja oodatavat tootlust. Tutvuge kindlasti fondi kuuülevaatega, kust saate hea ülevaate, kuidas fondijuht investeerimisotsuseid teeb. Kuuülevaates on info nii fondi suurimate investeeringute kohta kui ka portfelli jaotuse kohta riikide ja väärtpaberite kaupa.

Tuntud investeerimisreitinguagentuuri Morningstar analüüs näitab, et kõige edukamad on just need investorid, kes investeerivad ühte fondi pikka aega, harilikult vähemalt paar aastat või kauem.

Millised on fondiga seotud riskid?

Kõige selgema ettekujutuse fondi riskantsusest annab fondi ajaloolise tootluse graafik. Kui fondi osaku hind on varem teiste fondide osakute hinnast enam kõikunud, võib eeldada, et ta teeb sama ka tulevikus.

Veel saab fondi riskantsuse kohta teha järeldusi fondi standardhälbe põhjal, mis näitab fondiosaku hinna keskmist kõikumist minevikus. Näiteks JP Morgan Funds’i Emerging Markets Equity Fund’i aastatootluse standardhälve oli viimase viie aasta jooksul 31. märtsi 2007 seisuga 17,25% ning fondi tootlus samal ajavahemikul oli 26,8%. Seega oli fondi aastatootlus keskmiselt 17,25% võrra aasta keskmisest (26,8%) suurem või väiksem ehk siis kas 8,75% või 44,05%.

Mõned riskid ei kajastu kuidagi ka fondiosaku varasemas käitumises. Selliste ohtude hindamine on muidugi kõige keerulisem ja imevalemit siin ei ole – aitab vaid investeeringute piisav hajutatus ehk investeerimine eri regioonidesse ja varaklassidesse.

Kes fondi juhib?

Kui olete leidnud sobiva riskitaseme ja investeerimispoliitikaga fondi, tuleks vaadata sedagi, kes fondi juhib. Ehkki fondi juhtimisega on üldjuhul seotud palju inimesi, oleneb fondi edukus kokkuvõttes ikkagi fondijuhist.

Fondide juhtimismudeleid on laias laastus neli:

  • ainujuhtimine – fondi juhtimise ja igapäevase tegevuse eest vastutab üks isik;
  • meeskonnapõhine juhtimine – fondi juhib mitu inimest, üks neist võib olla ametlik fondijuht;
  • mitme fondijuhiga juhtimine – fondi varaklassid on jaotatud mitme juhti vahel, igaüks juhib oma valdkonda;
  • sisseostetud juhtimine – igapäevane fondijuhtimine on sisse ostetud teisest varahaldusettevõttest.

Meeskonnapõhine juhtimismudel annab eelise olukorras, kus fondijuht lahkub.

Mis on fondi kulud?

Fondidesse investeerides tuleb arvestada nelja tüüpi kuludega: tehingutasud, osakute väljalaskmise ja tagasivõtmise tasud ning haldus- ja depootasud.

  • Haldus- ja depootasu – fondi igapäevase juhtimise ja administreerimise tasu, mis arvestatakse fondiosaku puhasväärtusest iga päev maha ning investor seda tasu oma arvelduskontolt ei maksa. Ka fondi tootluse leidmisel lahutatakse osaku puhasväärtusest haldus- ja depootasu.
  • Osakute väljalaskmis- ja tagasivõtmise tasu – tasu, mis läheb harilikult fondi vahendajale, kes investorit nõustab ja aitab fondi valida. Näiteks Swedbank vahendab Swedbank Investeerimisfondide, JP Morgani, T.Rowe Price’i ja Franklin Templetoni fonde. Väljalaskmis- jaja tagasivõtutasu peaks välistama ka lühiajalise fondidega spekuleerimise.

Haldus-, depoo-, osakute väljalaskmis- ja tagasivõtutasu piirmäärad leiate prospektist. Täpsed tasumäärad leiate fondi tingimustest, mis alati on fondi prospekti lahutamatu osa. Fondi tingimustes peab investeerimisfondide seaduse kohaselt olema kirjas ülempiir, mida investori käest võetavad ega fondi arvel makstavad tasud (haldustasu, depootasu, fondi portfellis olevate väärtpaberitega kauplemisel makstavad tehingutasud jne) ei tohi ületada.

Kuidas valida investeerimisstrateegia?

Teadlik strateegia valik aitab jääda rahulikuks ning mitte teha kiirustades valesid otsuseid ajal, mil aktsiaturud on rahutud.

Investeerima asudes on kõige tähtsam selgitada oma investeeringute eesmärk. Kõige üldisemalt võib eesmärgid jaotada kolmeks:

  1. investeeringu väärtuse säilitamine,
  2. inflatsiooni ületav tootlus,
  3. võimalikult suur tulu.

Risk ja tootlus käivad käsikäes

Ei saa seada ühel ajal eesmärgiks teenida suurimat võimalikku tulu ning olla samas kindel, et investeeritud raha väärtus ühelgi hetkel ei vähene. On väga tõenäoline, et need fondid või aktsiad, mis turgude tõusutsüklis enim tõusevad, kaotavad languse korral oma väärtusest ka kõige rohkem.

Investeeringu riskitaset saab hinnata standardhälbega, mis näitab, kui kõrge on fondiosaku tootluse keskmine hälbimus keskmisest.

Näiteks Swedbank Venemaa Aktsiafondi tootlus alates fondi loomisest oli 30. juuni 2007 seisuga 8,4% ning fondi aastatootluse standardhälve oli 24%. See tähendab, et tootlus jääb 68% tõenäosusega vahemikku 15,6% – 32,4% ehk ühe standardhälbe kaugusele keskmisest tootlusest. Nii suur kõikumisvahemik tähendab, et Swedbank Venemaa Aktsiafond on väga kõrge riskiastmega.

Võlakirjafondi JP Morgan Funds’i Europe Aggregate Plus Bond Fund’i keskmine aastatootlus oli 30. juuni 2007 seisuga 4% ning 5 aasta tootluse standardhälve 2,87%. See tähendab, et 68% tõenäosusega jääb fondi tootlus vahemikku 1,13% – 6,87% ning seega on risk ning fondiosaku võimalik kõikumine selle fondi puhul oluliselt väiksem kui Swedbank Venemaa Aktsiafondi investeerides. Fondi standardhälbe kohta leiate infot fondi kuuülevaatest – seda juhul, kui fondi ajalugu on standardhälbe arvutamiseks piisav.

Standardhälve kajastab nii tõuse kui ka langusi, kuid investoreid huvitab riski määratledes enamasti vaid langus. Langusriski saate hinnata, kui analüüsite fondi ajaloolist tootlust. Väärtpaber, mis minevikus on teinud läbi turu keskmisest suuremaid langusi, on ka tulevikus turu keskmisest riskantsem.

Fondi strateegia riskantsust saate määratleda ka aktsiate ja võlakirjade osakaalu järgi fondis. 100% võlakirjadesse investeerivad fondid on kõige madalama riskiga, 100% aktsiatesse investeerivad fondid kõige kõrgema riskiga. Sama on ka tootlusega – võlakirjafondide tootlus (kui välja jätta kõrge tulususega võlakirjadesse investeerivad fondid) on üldiselt väga stabiilne ning harva negatiivne. Aktsiate tootlus seevastu on ajalooliselt võlakirjadest kõrgem olnud, kuid samas peate aktsiatesse ja ka aktsiafondidesse investeerides arvestama suhteliselt suurte võimalike langustega.

Aktsiate ja võlakirjade osakaal valige investeerimisaja järgi

Aktsiaturgude kõikumise riski saate maandada, kui investeerite pikaks ajaks. Pole ju tähtis, mis portfell vahepeal teeb, sest oluline on, et lõpuks on koos suurim võimalik summa. Seega saab pikaajaline investor lubada endale luksust lühiajalistele langustele läbi sõrmede vaadata. Dimson, Marsh, Staunton uurisid aktsia- ja võlakirjaturgude käitumist 1900 – 2005 ning leidsid, et aktsiad on keskmiselt igal kolmandal viieaastasel perioodil võlakirjadele tootluse osas alla jäänud. Samas, mida pikem oli investeerimisperiood – seda väiksem on aktsiate võlakirjadest madalama tootluse tõenäosus. Nii soovitataksegi aktsiafonde kaaluda juhul, kui kavas on teha investeering vähemalt viieks aastaks, 3 – 5 aastase perioodi puhul tasuks kaaluda tasakaalustatud fondi, 1-3 aastase investeerimisperioodi korral võlakirjafondi. Muidugi võib alati investeerida ka konservatiivsemalt kui periood seda lubaks, sellisel juhul on aga risk vähem teenida.

Kokkuvõtteks

  • Mõelge läbi, mis on investeeringu eesmärk.
  • Analüüsige erinevate strateegiate sobivust eesmärkidega.
  • Kontrollige strateegia sobivust investeerimisperioodiga.

Kuidas lugeda fondide ülevaateid?

Fondi tegevusest saate täpsema ülevaate fondi kuuülevaatest. Fondivalitsejast olenevalt on kuuülevaated erinevad, kuid enamasti on seal fondi üldandmed (vara maht, osaku puhasväärtus, andmed fondivalitseja ja tasude kohta, võrdlusindeks), fondijuhi kommentaar, portfelli jaotus riikide, valuutade ja majandussektorite kaupa ning suurimate investeeringute loetelu.

  1. Investeeringud majandussektorite kaupa

    Eriti aktsiafondide puhul on tähtis jälgida eri sektorite osakaalu. Fond, mis investeerib suhteliselt suure osa ainult mõnesse majandussektorisse, võib nende sektorite soodsatel aegadel pakkuda väga head tootlust, kuid ebasoodsamas majanduskeskkonnas jääda paremini hajutatud portfelliga fondidest kõvasti maha.

    Näiteks panustas Swedbank Ida-Euroopa Aktsiafond 30. juuni 2007 seisuga väga suure osa ehk 48,3% portfellist finantssektorisse. Ida-Euroopa riikide kiire majanduskasvu faasis, millega kaasneb ka kiire laenude kasv, võib selline strateegia igati õige olla. Pangandus oli suurim sektor teistegi Ida-Euroopa fondide portfellis, näiteks Templetoni Eastern Europe Fund’il 32,56% ja JP Morgan Funds’i Eastern Europe Equity Fund’il 28,9%. Kaks suurimat sektorit kokku moodustasid aga kolmel fondil ligi 60% portfellist ehk siis kõik fondid eelistasid teha Ida-Euroopas panuse samasse majandussektorisse.

  2. Investeeringute geograafiline jaotus

    Riskide kontsentratsiooni näitab ka portfelli geograafiline jaotus. Nii JP Morgani kui ka Templetoni Ida-Euroopa fondid investeerivad suure osa portfellist n ö traditsioonilise Ida-Euroopa kõrval ka Venemaale: JP Morgan 66,1% ja Templeton 22,57%. Venemaa suur osakaal tähendab nende fondide riskitaseme olulist erinevust Swedbank Ida-Euroopa Aktsiafondiga võrreldes. Samas on Swedbank Ida-Euroopa Aktsiafondi investeeringud kontsentreeritud Balkani regiooni, fondi portfellist oli üle 60% investeeritud Bulgaariasse, Rumeeniasse ja Serbiasse. Sellest võib järeldada, et kui Balkani riikide reformid ja integratsioon Euroopa majandusruumiga kulgevad edukalt, võib fond saavutada väga häid tulemusi, vastasel juhul on oht, et fond jääb maha oma konkurentidest, kes portfelli eri piirkondade kaupa paremini hajutavad.

    Portfelli geograafilisest jaotusest tuleneb investorile üks lisarisk - valuutarisk (mõnede fondide ülevaadetes on eri valuutade osakaal eraldi välja toodud). Fond saab valuutariske maandada ja vastav poliitika võib olla kirjas prospektis, kuid sageli jäetakse selles asjas fondijuhile üsna vabad käed. Üldiselt näitavad uuringud, et rahvusvahelise aktsiaportfelli valuutariskide maandamine ei muuda portfelli riskiprofiili kuigivõrd, võlakirjaportfelli riskantsust aga vähendab.

  3. Suurimad investeeringud

    Fondi investeeringute täielik loetelu, mis annab põhjaliku ülevaate portfelli hajutatusest, on eri fondivalitsejate puhul erineval määral kättesaadav. Swedbank Ida-Euroopa Aktsiafondi investeeringute täielik loetelu avaldatakse kord kuus kahekuulise viivitusega. Tavaliselt on fondide kuuülevaadetes välja toodud fondi kümme suurimat investeeringut eelmise kuu lõpu seisuga. See võimaldab fondi investeerimispoliitika kohta üsna hästi järeldusi teha.

    Näiteks Templetoni Eastern Europe Equity Fund’is moodustasid kümme suurimat investeeringut 58,92% fondi portfellist, JP Morgani fondis 53,5% ja Swedbank Ida-Euroopa Aktsiafondis 46,1%. Seega panustab Templeton teistega võrreldes suhteliselt väiksemale arvule aktsiatele, mis võib tootlust konkurentide omaga võrreldes nii parandada kui ka halvendada olenevalt ettevõtete käekäigust.

  4. Võlakirjafondi portfelli duratsioon

    Võlakirjafondi riskantsust ja potentsiaalset tulusust saab hinnata ka fondi võlakirjaportfelli duratsiooni järgi. Lihtsustatult näitab duratsioon seda, kui pika aja jooksul laenuvõtja laenuandjale makseid teeb. Näiteks lühiajalisel võlakirjal, mille intress ja põhiosa makstakse tagasi korraga poole aasta pärast, on duratsioon pool aastat. Pikema duratsiooniga võlakirjad on riskantsemad, sest nende hind langeb intressimäära tõustes rohkem kui lühiajaliste võlakirjade oma. See on tingitud sellest, et investorid ei taha pärast intressimäärade tõusu osta väiksemat intressi teenivaid võlakirju endise hinnaga ning need võlakirjad peavad odavnema, et nende tootlus muutuks taas konkurentsivõimeliseks. Näiteks võlakirjafond, mille portfelli keskmine duratsioon on kaheksa aastat, kaotab 1% intressimääratõusu korral 8% oma portfelli väärtusest. Oluliselt väiksema riskiga Swedbank Intressifondi kaalutud keskmine duratsioon, mille leiab fondi ülevaatest üldandmete osast, oli 30. juuni 2007 seisuga vaid 216 päeva. Seega kaotaks fondi portfell intressimäärade 1% tõusu korral 1,5% oma väärtusest. 1% suurune intressimääratõus on Euroopa krediiditurgudel aga väga suur ega toimu kindlasti üle öö.

  5. Võlakirjaportfelli krediidireiting

    Teine tähtis näitaja võlakirjaportfelli kvaliteedi ja riskantsuse hindamisel on krediidireiting, mis näitab, kui tugev on kreeditori võime maksta laen koos intressiga tagasi. Krediidireitinguid annavad võlakirjadele kolm suurt agentuuri maailmas: Standard & Poors, Moody’s ja Fitch IBCA. Nende reitingute tähised erinevad omavahel mõneti, kuid üldpõhimõte on sama – võlakirjad jagunevad reitingu järgi väikese ja suure riskiga võlakirjadeks. Viimased on tuntud ka kui rämpsvõlakirjad (junk bonds).

    Swedbank Intressifondi ülevaates on toodud võlakirjade Moody’se reitingud. Portfelli keskmise reitingu leiab ülevaates üldandmete osast ning selleks on A, mis tähistab väikese riskiga võlakirju. Ülevaates on olemas ka portfelli jaotus reitingute järgi, kust näeme, et koguni 90% fondi portfellist on paigutatud väikese riskiga ning alla 10% suure riskiga võlakirjadesse.

  6. Turukommentaar

    Ehkki turukommentaar on üsna lühike ja lakooniline, saab selle põhjal siiski infot, milline on fondijuhi hinnang hetkel turul toimuva kohta ja mis on olnud portfellis olulisimad muudatused. Siiski ei tasu pelgalt turukommentaari põhjal osakuid osta või müüa, vaid tuleks endale meenutada, mis eesmärgiga on investeering tehtud. Isegi kui fondijuhi hinnangul on turud lühikeses perspektiivis üle hinnatud, ei tähenda see, et pikas perspektiivis on tegu halva investeeringuga.

Kokkuvõtteks

Kuigi investeerides tasub olla kursis fondi prospekti ja tingimustega, tasub kindlasti tutvuda ka fondi kuuülevaatega. Seda tuleks kindlasti lugeda enne ühe või teise fondi kasuks otsustamist, samuti pärast seda, kui olete juba fondi investeerinud. Ülevaate põhjal saate hinnata, kas fondijuht järgib jätkuvalt sama strateegiat või on portfellis toimunud olulisi muudatusi, mis võivad kaasa tuua fondi riskitaseme muutuse ja anda Teile aluse oma investeerimisportfell üle vaadata. Küsimuste või kõhkluste korral pidage kindlasti nõu investeerimiskonsultandiga.

Investeerimisfond on paljude sama eesmärgiga investorite varade kogum, mida haldab fondivalitseja - varahaldusfirma. Konkreetse fondi juhtimisega tegeleb selleks palgatud fondijuht.

Kui soovite oma raha fondi paigutada, peate ostma fondiosakuid. Iga osak kujutab endast väikest mudelit kogu fondi investeerimisportfellist. Näiteks kui fond investeerib 5% varadest Baltika aktsiatesse, on sajaeurose fondiosaku omanikul 5 eurot väärtuses Baltika aktsiaid.

Igal tööpäeval arvutatakse investeerimisfondi puhasväärtus – hinnatakse fondile kuuluvad varad (aktsiad, võlakirjad, hoiused jne) ja lahutatakse maha fondi kohustused. Jagades fondi puhasväärtuse osakute arvuga, saadakse osaku puhasväärtus, mida enamasti tähistatakse lühendiga NAV (Net Asset Value).

Fondide populaarsusele pani portfelliteooria loomisega aluse Harry Markowitz (snd 1927), kes tõestas, et portfelli hajutamine võimaldab investeerimisriske märkimisväärselt vähendada, ilma et tootlus pikas perspektiivis oluliselt kannataks. Tänapäevaste põhimõtete järgi tegutsevad fondid said aga alguse juba 1920ndatel USA-s.

Kõige enamlevinud viis fonde liigitada on investeerimisstrateegia järgi – fonde eristatakse selle järgi, kui riskantne on neisse oma raha paigutada.

Likviidsusfondid(Money market funds) on mõeldud lühiajaliseks (kuni üheaastaseks) rahapaigutuseks. Nende tootlus on võrreldav tähtajalise hoiuse omaga ning riskitase on väga madal.

Võlakirjafondid(Fixed income funds, bond funds) investeerivad ettevõtete ja valitsuste võlakirjadesse. Võlakirjad on väiksema riskiga kui aktsiad ja ka nende tootlus on paremini prognoositav.

Tasakaalustatud fondid (balanced funds) investeerivad nii aktsiatesse kui ka võlakirjadesse ning jäävad oma riskantsuse ja oodatava tulu poolest võlakirjafondide ning aktsiafondide vahele.

Aktsiafondide (Equity funds) osakute hinnad võivad suhteliselt palju kõikuda, kuid samas on pikas perspektiivis oodata ka suurimat tulu.

Ka saab fonde liigitada avatud ja kinnisteks. Enamus Swedbanki pakutavaid fonde on just avatud investeerimisfondid. Kui soovite näiteks oma avatud fondi osakuid müüa, on fondivalitsejal kohustus need ühe kuu jooksul tagasi osta. Kinnise fondi puhul fondivalitsejal sellist kohustust pole.

Fondifond (fund of funds) on investeerimisfond, mis paigutab oma vara eri fondidesse üle maailma eeldusel, et just kohalikud fondijuhid tunnevad kohalikke olusid kõige paremini ning oskavad valida investeerimiseks kõige perspektiivikamaid aktsiaid ja võlakirju.

Näiteks kui soovite investeerida aktsiafondi, tuleb teha otsus, kas investeerida Aasiasse, Venemaale või Euroopasse.

Lisaks tekib küsimus, kas ostmiseks on ikka õige hetk. Fondifondi fondijuht valib hetkel atraktiivseimad regioonid investeerimisanalüüsi põhjal välja. Samuti otsustab fondijuht, millal on õige aeg mingisse regiooni investeerivaid fonde osta ning millal müüa. Nii saab investor osa kõige huvitavamatest investeerimisideedest üle maailma ning samas on ka riskid paremini maandatud kui ainult ühte regiooni investeerivasse fondi raha paigutades.

Enne kui hakata fondi valima, tasub korraks aeg maha võtta, mõelda oma eesmärkidele ning panna paika investeerimisstrateegia – kas tahate oma raha eeskätt inflatsiooni eest kaitsta või on eesmärgiks hoopis võimalikult kõrge tulu?

Näiteks kui soovite iga hinna eest vältida oma investeeringu väärtuse kas või ajutist vähenemist, tasub investeerida pigem madalama riskiga likviidsus- või võlakirjafondidesse. Kuid mida pikemaks ajaks kavatsete investeerida, seda kõrgema riskiga fonde tasub eelistada.

Kuni kolmeaastaseks investeeringuks sobivad võlakirjafondid ja tasakaalustatud fondid. Aktsiafonde tasub kaaluda juhul, kui soovite investeerida kauemaks kui viieks aastaks.

Selge eesmärgi ja strateegia puhul on fondi valik oluliselt lihtsam. Siiski on ka sarnase strateegiaga fonde küllalt palju ning kindlasti tuleks analüüsida erinevaid fonde, mis võivad küll üldjoontes olla sarnase investeerimispoliitikaga. Enne fondi valikut peaks selgeks tegema, kuhu fond investeerib; millised on fondiga seotud riskid; kes fondi juhib ning millised on fondi kulud.

Risk ja tootlus käivad enamasti käsikäes. Ei saa seada ühel ajal eesmärgiks teenida suurimat võimalikku tulu ning olla samas kindel, et investeeritud raha väärtus ühelgi hetkel ei vähene.

On väga tõenäoline, et need fondid või aktsiad, mis turgude tõusutsüklis enim tõusevad, kaotavad languse korral oma väärtusest ka kõige rohkem. Klassikalise näitena võib tuua internetiaktsiate buumi 90ndate lõpus. Hoolimata üksikutest kainestavatest häältest, kes hoiatasid, et infotehnoloogiaga seotud aktsiate hinnad on naeruväärsed, ei olnud paljud valmis buumile järgnenud metsikuks languseks.

Piisavalt hull oli isegi üldise aktsiaturu langus – 2000. a märtsi tipust 2002. a septembri põhjani langes turg 38,2%. Õnnetute internetiinvestorite fondiinvesteeringute väärtus kahanes sel ajal koguni 83,2%.

Fondi riskantsust saate hinnata, kui analüüsite fondi ajaloolise tootluse graafikut.

Statistiliselt näitab fondi riskantsust tootluse standardhälve, mis mõõdab fondi tootluse keskmist erinevust keskmisest tootlusest mingis ajavahemikus. Fondi standardhälbe leiate fondi kuuraportist.

Eesti investorid on oma investeeringutest suure osa paigutanud Eestisse ja ka Ida-Euroopasse. Samas on mõistlik riske hajutada ning teha mõned investeeringud ka globaalsetel turgudel.

Kui koduturul aktsiahinnad langevad, on tõenäoliselt maailmas ka tõusutrendis olevaid väärtpaberiturge. Swedbank Fondifondid, mis pakuvad võimalust globaalsetele turgudele investeerida, paigutavad näiteks Ida-Euroopa väärtpaberiturgudele ligi poole oma portfelli varadest. Nii on võimalik saada osa meie regiooni kiirest kasvust, hajutades samal ajal riske.

See, kuhu fond investeerib, määrab suuresti nii fondi riskiastme kui ka tulevase tootluse. Esmase info fondi investeerimispoliitika kohta leiate fondi prospektist. Selles on ka fondi tüüpinvestori ning tuluootuste ja riskide kirjeldus, mis annavad esmase ülevaate, milliste riskide ja tulususega tuleks arvestada, kui sellesse fondi investeerite.

Suurel osal Swedbanki pakutavatest avatud investeerimisfondidel ei ole investeeringute alampiiri, kuid teatud piiri seavad tehingukorraldustasud ja väärtpaberikonto tasu.

Näiteks kui Teie väärtpaberikontol on vähem kui 6300 euro väärtuses investeerimisfondide fonde, on väärtpaberikonto kuutasu 0,64 eurot ehk 7,68 eurot aastas. 630-eurose investeeringu korral moodustab kuutasu investeeringu summast 1,2%. 63-eurose investeeringu korral aga juba rohkem kui 10%.

Ehkki investeeringu summa soovituslik alampiir sõltub kindlasti ka fondi oodatavast tootlusest (näiteks madala tootlusega likviidsusfondi puhul on summa alampiir kõrgem kui kõrgema tootlusega aktsiafondil), on üldine soovitus, et ühekordne investeering võiks olla üle 630 euro ning regulaarselt investeerides võiks iga kuu investeerida vähemalt 30 eurot.

Fondiosakute ostmiseks avage internetipangas väärtpaberikonto. Saate valida, kas avada väärtpaberi- või kauplemiskonto.

Kauplemiskonto kasutajatele kehtib tehingute alampiir – 12 tehingut poole aasta jooksul. Kui olete alles alustav investor, tasub pigem valida väärtpaberikonto.

Väärtpaberikonto avamisel saate määrata sobivad tehingute päeva- ja kuulimiidid. Kui väärtpaberikonto avatud, saate internetipangas osta fondide osakuid. Samuti saate sõlmida fondi püsikorralduse lepingu.

Fondi tootluse kohta saate infot internetipangas fondi raportist, kuid tavaliselt ei rahuldu investorid fondi tulemusi hinnates või fondi valides ainult infoga fondi tootluse kohta. Täpsema ülevaate saamiseks fondi investeeringute kohta saate fondi kuuülevaatest.

Fondivalitsejast või fondi strateegiast sõltuvalt võivad kuuülevaated erineda, kuid tavaliselt on seal fondi üldandmed (vara maht, osaku puhasväärtus, andmed fondivalitseja ja tasude kohta, võrdlusindeks), fondijuhi kommentaar, portfelli jaotus riikide, valuutade ja majandussektorite kaupa ning suurimate investeeringute loetelu.

Ülevaatest saate aimu, kas fondijuht järgib jätkuvalt sama strateegiat või on portfellis toimunud olulisi muudatusi, mis võivad kaasa tuua fondi riskitaseme muutuse ja anda Teile alust oma investeerimisportfell üle vaadata. Küsimuste või kõhkluste korral pidage kindlasti nõu ka investeerimiskonsultandiga.

Investeerimisfondide seaduse järgi on fondivalitseja kohustatud ostma avatud fondide osakud tagasi ühe kuu jooksul pärast avalduse saamist osakuomanikult.

Tegelikkuses ostab fondivalitseja osakud tagasi oluliselt kiiremini, tavaliselt 1–4 päeva jooksul.

Tihti on fonde reklaamivates materjalides kirjas soovituslik investeerimisperiood, mis jääb üldjuhul vahemikku 6 kuud kuni 5 aastat. Soovituslik investeerimisperiood on soovitus investorile, et teenida võimalikult suurt tulu. Kuid vajadusel võib investor alati oma fondiosakud ka varem ära müüa.

Suletud investeerimisfondi osakuid saab müüa ainult turul ostuhuvi olemasolu korral. Fondivalitsejal ei ole kohustust osakuid tagasi osta.